Hiidrätt nr.2

Aastaid tagasi tabas mind pisikinnaste needus. Iga viimane kui kootud kinnas tuli liiga väike. Sel aastal kimbutab hiidrättide häda. Esimese räti tegin liiga suure kogemata rumalusest. Teise räti puhul olin täiesti teadlikult rumal, sest võtsin väga suure algsilmuste arvuga rätimustri- Hagakirjaga räti Siiri Rätiraamatust. Kudusin seda Raasiku artistic lõngast, mis oli teine suhteliselt arutu tegu, sest see pole mingi pitsräti lõng, rohkem nagu kiskusin kui kudusin, ühtegi nuppu ma selle lõngaga ei kudunud. Kolmas rumal tegu oli liiga väikeste varraste valik- nr. 3. Aga võibolla see polnudki vale, sest rätt on kena tihe ja soe, ülemise ääre pikkus 220 cm ja kõrgus 100 cm. Aga ma ei mäleta, et ma oleksin olnud nii tüdinenud millegi kudumisest. Tegin seda ikka ülikaua ja peale viimaseid silmuseid haarasin kohe õige sallilõnga järele ja kudusin hoo ja naudinguga lihtsalt ripsi mitu rida. No muidugi mitte täitsa tühja, eks sealt ikka üks sall tuleb. Seda ei tohigi kiiresti valmis kududa- Pitsipäeval peab ka midagi näpu vahel olema.

Kleidid ja kübarad

Kui inimesel õnnestub omandada ühevärviline linane kleit ja tal on juhuslikult kodus värvilisi tikkimisniite, siis loomulikult asub ta kleiti ümberkujundama.

Ja kui veel juhuslikumalt on  samade värvidega Rapla vöö, siis saab kleiti veelgi kaunistada.

Juba viis aastat tagasi tegin ise algusest lõpuni toreda tuunika. Ainult peitlukuga  palusin spetsialistilt abi. Kahjuks ei olnud teda võimalik selliselt eriti kanda ja juba mitu suve nuputasin, kuidas temast kleit teha. Sain õiget värvi linase lõnga ja tuligi kleit.

Üks kübar Valgele Daamile

Ja üks kübar veel sündimata pisidaamile