Otsing sellest blogist

neljapäev, juuli 04, 2019

Veel kolm tavalist valget salli

Kevadöökiri



Kombineeritud Greta Garbo


Piibelehed




pühapäev, märts 31, 2019

Tavalised valged sallid

Kolm viimast dokumenteerimata salli:

"Südamed" Helga Rüütli raamatust


"Lehega Piibeleht"


"Vesiroos ja peegeldus" Helga Rüütli raamatust



kolmapäev, veebruar 13, 2019

Sõbrapäevapõlvikud.

Suure sallikudumise vahepeal lipsas fb-s silme eest läbi kutse kududa sõbrapäevapõlvikuid. Ma tõesti ei tea miks, aga astusin ootamatult kudugrupi liikmeks, tellisin lõngad ja jäin ootama tööjuhendeid, sest põlvikuid kooti salakudumise süsteemis. See tähendab, et igal hommikul ilmub jupike mustrit ja nii kaks nädalat järjest.
 Kas mul oli neid põlvikuid vaja? Ei. Kas mulle meeldisid need värvid? Ei. Kas see disain oli vapustav ja kudumakutsuv? Nii ja naa... Koon oluliselt tugevamini, kui selliste kudumite puhul ette nähtud, seega pidin lisama hulga silmuseid ja tegema mõningaid mustrimuutusi, et sukake ikka jalga läheks. Meeldis mulle kannakudumine, sest mina olen seda enne teinud venitatud silmustega soonikut kasutades, nüüd aga sai proovida maleasetust venitatud silmuste puhul. Lõnga jäi  terve kinnaste jagu üle ja rohkemgi veel.




pühapäev, detsember 16, 2018

Aasta 2018

Väike kokkuvõte ja võlgade likvideerimine.
Sellel aastal siis sedamoodi:
Kaks võetud koolitust
Kaks antud koolitust
Kaks paari sokke, ühed roositud sõrmikud
Kolm mütsi-kübarat
Kaks tikitud riideeset
Kaks linast džemprit
Kuus kolmnurkrätti
Kaheksa Haapsalu salli
Veel üks asi, millest ei tohi enne kevadet rääkida.
Uus töökoht, väga tore, aga jälle dressipõhine- hüvasti ilusad kleidikesed!

Viimased neli salli on siin:

Lembelillekiri-autor Siiri Reimann

Ingridi kiri- autor Liina Langi

Lilleringid liival- autor Meeli Vent. 

Kevadöökiri- autor Siiri Reimann

Ja igasugune jõulustaff jäi täiesti ära, kaasaarvatud sokid väikelastele. No ei olnud meeleolu ja vastu tahtmist (ja aega) ei taha teha.





laupäev, november 03, 2018

Minu rahvuslik komplekt Rapla teemal ehk foobia avalikustamine.

Rahvariiete teemal olen ma kaua mõtisklenud ja jõudnud järeldusele, et nende kandjat minust siiski ei tule. Midagi aga nagu tahaks. Isapoolsed juured on mul Raplast ja seal on ka lapsepõlv veedetud, seega Rapla. Alustasin sellest, et õmblushuviline endine kooli- ja töökaaslane Kai Tasuja õmbles mulle seeliku. Poekangast, sest ega telgedel kudujat ja mäletavasti minust ei saanud, õmblejat ka mitte. Rapla põikitriipu seelikut olen lapsenagi korra kandnud koolilaval "Oige ja vasembat" kalpsates.
Vöö ka pole enda tehtud, kuigi plaan seda õppida pole kuhugi kadunud, ootab ainult sobivat aega ja kohta.
Peakatet ja põlle ma nõus kandma pole.
 Ja mis kõige kummalisem- käised on täiesti välistatud!
Et seda selgitada, tuleb ajas kõvasti tagasi minna, nii umbes nõukogude kooli, mil koolivormi kandmine oli kohustuslik. Sellest ajast on pärit minu suurim foobia- triiksärgi laadne toode. Peale viimast korda koolivormipluusi seljast võtmist nii umbes 35 aastat tagasi ei ole ma MITTE KUNAGI selga pannud mitte ühtegi riideeset, millel oleks pikkadel varrukatel kätised, krae, mis on kurgu alt kinni ja eriti NÖÖBID!
Ma ei tea, kust see alguse sai ja miks, aga ma ei talu triiksärke, isegi mitte teiste inimeste seljas. Kui teised lapsed said kooliajal kodus riielda, et miks nad kooliriideid ei viitsi koduriiete vastu vahetada, siis mina hakkasin juba välisukse juurest püüdma neist vabaneda. Kuigi rahvariiete käistel ei ole nööpe ja tikandeid ma lausa armastan, siis on nad ikkagi triiksärgi väga lähedased sugulased ja minu garderoobi seega kuuluda ei saa.
Minu Rapla seeliku juurde juurde hakkavad nüüd kuuluma pitsilised valgest linasest kootud käised, avara dekolteega. Mustriks "Rahvuslik" Helga Rüütli sallideraamatust.






Kevade hakul katsetasin tumesinise linase kampsikuga samal eesmärgil, aga see sobinud ja ei läinud kohe mitte. Jäi niisama toredaks suvekampsikuks.

neljapäev, august 09, 2018

Hiidrätt nr.2

Aastaid tagasi tabas mind pisikinnaste needus. Iga viimane kui kootud kinnas tuli liiga väike. Sel aastal kimbutab hiidrättide häda. Esimese räti tegin liiga suure kogemata rumalusest. Teise räti puhul olin täiesti teadlikult rumal, sest võtsin väga suure algsilmuste arvuga rätimustri- Hagakirjaga räti Siiri Rätiraamatust. Kudusin seda Raasiku artistic lõngast, mis oli teine suhteliselt arutu tegu, sest see pole mingi pitsräti lõng, rohkem nagu kiskusin kui kudusin, ühtegi nuppu ma selle lõngaga ei kudunud. Kolmas rumal tegu oli liiga väikeste varraste valik- nr. 3. Aga võibolla see polnudki vale, sest rätt on kena tihe ja soe, ülemise ääre pikkus 220 cm ja kõrgus 100 cm. Aga ma ei mäleta, et ma oleksin olnud nii tüdinenud millegi kudumisest. Tegin seda ikka ülikaua ja peale viimaseid silmuseid haarasin kohe õige sallilõnga järele ja kudusin hoo ja naudinguga lihtsalt ripsi mitu rida. No muidugi mitte täitsa tühja, eks sealt ikka üks sall tuleb. Seda ei tohigi kiiresti valmis kududa- Pitsipäeval peab ka midagi näpu vahel olema.



reede, august 03, 2018

Kleidid ja kübarad

Kui inimesel õnnestub omandada ühevärviline linane kleit ja tal on juhuslikult kodus värvilisi tikkimisniite, siis loomulikult asub ta kleiti ümberkujundama.


Ja kui veel juhuslikumalt on  samade värvidega Rapla vöö, siis saab kleiti veelgi kaunistada.

Juba viis aastat tagasi tegin ise algusest lõpuni toreda tuunika. Ainult peitlukuga  palusin spetsialistilt abi. Kahjuks ei olnud teda võimalik selliselt eriti kanda ja juba mitu suve nuputasin, kuidas temast kleit teha. Sain õiget värvi linase lõnga ja tuligi kleit.


Üks kübar Valgele Daamile

Ja üks kübar veel sündimata pisidaamile