Otsing sellest blogist

laupäev, november 03, 2018

Minu rahvuslik komplekt Rapla teemal ehk foobia avalikustamine.

Rahvariiete teemal olen ma kaua mõtisklenud ja jõudnud järeldusele, et nende kandjat minust siiski ei tule. Midagi aga nagu tahaks. Isapoolsed juured on mul Raplast ja seal on ka lapsepõlv veedetud, seega Rapla. Alustasin sellest, et õmblushuviline endine kooli- ja töökaaslane Kai Tasuja õmbles mulle seeliku. Poekangast, sest ega telgedel kudujat ja mäletavasti minust ei saanud, õmblejat ka mitte. Rapla põikitriipu seelikut olen lapsenagi korra kandnud koolilaval "Oige ja vasembat" kalpsates.
Vöö ka pole enda tehtud, kuigi plaan seda õppida pole kuhugi kadunud, ootab ainult sobivat aega ja kohta.
Peakatet ja põlle ma nõus kandma pole.
 Ja mis kõige kummalisem- käised on täiesti välistatud!
Et seda selgitada, tuleb ajas kõvasti tagasi minna, nii umbes nõukogude kooli, mil koolivormi kandmine oli kohustuslik. Sellest ajast on pärit minu suurim foobia- triiksärgi laadne toode. Peale viimast korda koolivormipluusi seljast võtmist nii umbes 35 aastat tagasi ei ole ma MITTE KUNAGI selga pannud mitte ühtegi riideeset, millel oleks pikkadel varrukatel kätised, krae, mis on kurgu alt kinni ja eriti NÖÖBID!
Ma ei tea, kust see alguse sai ja miks, aga ma ei talu triiksärke, isegi mitte teiste inimeste seljas. Kui teised lapsed said kooliajal kodus riielda, et miks nad kooliriideid ei viitsi koduriiete vastu vahetada, siis mina hakkasin juba välisukse juurest püüdma neist vabaneda. Kuigi rahvariiete käistel ei ole nööpe ja tikandeid ma lausa armastan, siis on nad ikkagi triiksärgi väga lähedased sugulased ja minu garderoobi seega kuuluda ei saa.
Minu Rapla seeliku juurde juurde hakkavad nüüd kuuluma pitsilised valgest linasest kootud käised, avara dekolteega. Mustriks "Rahvuslik" Helga Rüütli sallideraamatust.






Kevade hakul katsetasin tumesinise linase kampsikuga samal eesmärgil, aga see sobinud ja ei läinud kohe mitte. Jäi niisama toredaks suvekampsikuks.

neljapäev, august 09, 2018

Hiidrätt nr.2

Aastaid tagasi tabas mind pisikinnaste needus. Iga viimane kui kootud kinnas tuli liiga väike. Sel aastal kimbutab hiidrättide häda. Esimese räti tegin liiga suure kogemata rumalusest. Teise räti puhul olin täiesti teadlikult rumal, sest võtsin väga suure algsilmuste arvuga rätimustri- Hagakirjaga räti Siiri Rätiraamatust. Kudusin seda Raasiku artistic lõngast, mis oli teine suhteliselt arutu tegu, sest see pole mingi pitsräti lõng, rohkem nagu kiskusin kui kudusin, ühtegi nuppu ma selle lõngaga ei kudunud. Kolmas rumal tegu oli liiga väikeste varraste valik- nr. 3. Aga võibolla see polnudki vale, sest rätt on kena tihe ja soe, ülemise ääre pikkus 220 cm ja kõrgus 100 cm. Aga ma ei mäleta, et ma oleksin olnud nii tüdinenud millegi kudumisest. Tegin seda ikka ülikaua ja peale viimaseid silmuseid haarasin kohe õige sallilõnga järele ja kudusin hoo ja naudinguga lihtsalt ripsi mitu rida. No muidugi mitte täitsa tühja, eks sealt ikka üks sall tuleb. Seda ei tohigi kiiresti valmis kududa- Pitsipäeval peab ka midagi näpu vahel olema.



reede, august 03, 2018

Kleidid ja kübarad

Kui inimesel õnnestub omandada ühevärviline linane kleit ja tal on juhuslikult kodus värvilisi tikkimisniite, siis loomulikult asub ta kleiti ümberkujundama.


Ja kui veel juhuslikumalt on  samade värvidega Rapla vöö, siis saab kleiti veelgi kaunistada.

Juba viis aastat tagasi tegin ise algusest lõpuni toreda tuunika. Ainult peitlukuga  palusin spetsialistilt abi. Kahjuks ei olnud teda võimalik selliselt eriti kanda ja juba mitu suve nuputasin, kuidas temast kleit teha. Sain õiget värvi linase lõnga ja tuligi kleit.


Üks kübar Valgele Daamile

Ja üks kübar veel sündimata pisidaamile

pühapäev, mai 20, 2018

Kroonprints

No näed kui täpselt ajastatud- just kuninglike pulmade ajaks valmis kroonprintsi mustriga sall.
Koekiri on võetud raamatust "Haapsalu sall" ja talle on lisatud kummasegi otsa veel üks motiiv. Algul tundus, et tänu sellele tuleb hiigelsuur, aga kuna varras oli 2,75, siis väga hull ei tulnudki- laius 66, pikkus 170 cm. Kaalub 115 grammi.




Salli omanik soovis kuusekestega äärepitsi ja selle ta ka sai. Nii suurt pitsi ei mäletagi- 1057 silmust.
Oma kudumise algaastatel tegin ma ka paar Kroonprintsi, aga kuna nupud on parempidise pinna peal, siis kippus nupueelne silmus venima suureks, hoia lõnga kuidas tahad. Seetõttu mul erilist isu teda kududa polnud. Siis aga otsustasin "Siiri rätiraamatus" soovitatud nippi kasutada- võtta nupu sisse ka nupule järgnev lõngaaas eelmiselt realt. Selline nokkimine võttis aega, aga tulemus oli seda väärt. Soovitan soojalt!



teisipäev, mai 08, 2018

Kevadised mustad

Musta salli kudumiseks on ainuvõimalik aeg kevad, siis kui juba tibake valgust maa peale jõuab.
 Ja  ma leidsin lõngakapist salapärase karbikese, mille sees oli täiesti ootamatult neli musta lõngakera. Karbi peal  saatja nimi- Priit Langi (mehe nimi lõngakarbil!). Seega on lõng saabunud Märjamaalt, Liina käest, aga mis aastal see võis olla? Sellest on nüüd moodustunud kaks Haapsalu salli ja sellega tuleb musta kudumisel pikem vahe. Siis, kui pitsiõmblemisest nägemine taastub.

Kuubikukiri


Piibeleht

kolmapäev, märts 28, 2018

Suvehooaeg läheneb

Vaatamata närusele kevade algusele, tuleb siiski jääda optimistlikuks ja loota suve tulekule. Ja ei ole ainult naisterahvaste mure, et midagi pole selga panna. Ka  meeste suvegarderoob vajab täiendamist. Linane särk sai peale pooleaastast jõuvarude kogumist tikandi peale.







laupäev, märts 24, 2018

Tiina Meeri kudumiskoolis


Õppida, õppida, õppida- nii nagu ütles Suur Lenin, nii nagu ütles Kommunistlik Partei! Seda nad ei valetanud ja nii ma ka tegin. 
  Juba mitu aastat tahtsin Tiina Meeri kudumiskooli, erinevatel põhjustel õnnestus see alles nüüd. Tema nõuka-aegsed telesaated olid lahedad- ei mingit ninnu-nännut, vaid karmilt, konkreetselt ja tempokalt. Mul on eredalt meeles üks õpetus, mille käigus ta teatas, et see asi käib nüüd niimoodi, aga ega teie sellega nagunii hakkama ei saa! Tõeline inspireeriv õpetaja! Saadetest on möödas pea 30 aastat, aga proua Meeri sõnakus ja tempokus on endised. Ja see tema garderoob! Iga tund üllatas millegi pöörasega, kõik muidugi enda nobedate näppude alt tulnud.
  Kudumiskiirus tunnis oli ennekuulmatu. Pinginaabrile, kellega me temaatiliselt lobisesime algusest peale, leidsin mahti otsa vaadata nii umbes kolmandal tunnil. 
  Ja nii me kudusime 30 tundi suurtes kogustes erinevaid tööproove. 



Kuna ma kaotasin ära oma eelmised sõrmikud, siis tegin lõputööks uued. Kindasõrmede kudumise eel käisin veel Anu Randmaa sõrmekudumiskoolitusel. Ja roosimise juures andis nõu Türi käsitöötädi Imbi Karu. Nii roosimise kui ka tihekudumise juures on mul arenguruumi kõvasti, aga kindad meeldivad mulle ikkagi. Selle aasta sõrmikukudumis norm sai ka ühtlasi täidetud, sest rohkem kui üheks paariks aastas ei ole jõudu.

Lõputunnistus ja autogramm raamatusse.