Kuidas ma endale uue sõbra "muretsesin"

 Kõik sai alguse sellest, et eelmisel kevadel ostsin kaks temaatilist trikotaažkangast, lootuses, et keegi õmbleb mulle neist toredaid asju.

Sõber A hakkas vingerdama ja arvas, et tema tahab ikka ainult väikestele õmmelda- no mis mõttes? Kas ma olen siis suur või??? Sõber T on küll alati nõus õmblema ja tegi ühe eriti toreda asja, aga... Raha kah ei tahaks anda ja õieti põlegi teist! Ja kui ma ennast kokku võtaks, ma oskaks ju midagi isegi, olgugi suure aja ja närvikuluga.

Tekkis oht, et üks kangas hakkab aktuaalsust kaotama ja nii ma asusingi muretsema. Lugesin internetti eest taha ja tagant ette, guugeldasin ja juutuubisin ning hetkel kui unetud ööd ja muretsemine muutus väljakannatamatuks, tõin ma koju oma uue sõbra Juki. Esimese õhtu veetsime eri toanurkades- tema kastis, mina lugesin f..... manuaali. Teisel päeval me saime päriselt sõpradeks ja loodetavasti kauaks.

Aga nagu ütles sõber A, siis seda laviini ei peata enam miski- kõik need lõiked ja kangad ja niidid...

Võtsin sõpradelt paar telefoni ja messengeri koolitust ning lõin kallile koroonakangale käärid sisse.

 Õppeeesmärgil valmis kaks pusalaadset toodet. 

Mitu kangapoodide pakki on juba minu poole teel!

Sügise lemmikprojekt

 Pihikkleidi koos alusseelikuga õmbles Tikimari. Loodan, et viimast korda😁, aga sellest uuel aastal.

Tikkisin kleidile Keldi sõlmi ja muud surra-murrat. Mulle väga meeldib!

Selle aasta viimased

 Tõenäoliselt selle aasta viimane sall Taluaiakiri

Kindad kallile kolleegile kingituseks-arvamuskindad.

Tervitussokid uuele pisihõimlasele

Jõulueelne projekt- Akrüülvalamine

 Kohalikus värkstoas kuulutati välja kunstiprojekt. Tundus põnev, enne polnud teinud, osalesin.

Ühel kenal õhtul valasime värve lõuendile, teisel loputasime nendega jõulumune. Seltskond meeldiv, juhendaja asjatundlik ja julgustav, tulemused pildil.

Sall - kaelused

 Natuke tavapäratut kudumist. Sallid prototüübid, vajavad veel arendamist, et oleks mõnusamad 

Must, valge ja unustatud mereroheline

 Eha Karileri loodud piibelehekiri, suur ja must

Unustatud mereroheline "Lootusekiri" Kootud kingituseks vanema tütre ämmale.

Valge "Vaasikiri" Siiri teisest rätiraamatust sallina

Pääsukesed

 Valisin Siiri teisest rätiraamatust Pääsupesa räti koekirjad ja asetasin nad sallile. Nii kaua ma pole ühtki salli kudunud, aga süüdi on kuumalaine. Iga päev, mil temperatuur oli üle 25, ei toimunud mingit mõtestatud tegevust. Ja neid päevi polnud vähe.

 

Veebruarist maini

 Kuna fb on loetavam ja tagasiside kärmem tulema, siis blogi vajub tahaplaanile. Aga ma ei anna veel alla, sest vahel on tore teha tagasivaateid ja imestada, et kas tõesti tegin mina sellise asjakese!

Kolmnurkrätt Siiri teisest rätiraamatust "Tuulepesad" 

32222222222222222222ikhhhhhhhhh22222221io

lllll<köööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööööiiiiiiiiiiiiu+67´<+7

Selle siin trükkis vahepeal omavoliliselt kassipoeg Suslik.

Sall "Õnnelehekiri"

Igal aastal tuleb kududa ühed sõrmikud, seekordsed läksid kingituseks kallile kolleegile.

Proovisin natuke tikkida. Valge kulunud riide voodijalutsis asendas nöörtikandiga kangas, mida ma magamistuppa sobivate värvidega kaunistasin.

Imeilus Eha Karileri loodud "Piibelehekiri"

Samuti kaunis suvehommikukiri sallina Siiri teisest rätiraamatust

Kahevärviline kolmnurk Siiri esimesest rätiraamatust "Viljaringid"

Must kleit

Iga Daami garderoobi kuulub üks väike must kleit.

  Ja kui väike kleit ei mahu selga, siis tuleb luua vardale rohkem silmuseid. Poest sobiva kleidi otsimisele kulutatud aeg ja närvikulu on oluliselt suurem kui mõne silmuse kudumine paari kuu jooksul. Ja see võib nüüd tunduda ülbamisega, aga kuna sallikudumine on minu jaoks rutiinne taustategevus, mida ma niikuinii kogu aeg teen, siis on hea vahepeal natuke halle ajurakke kasutada- mõelda välja kuidas koekirja suurendada või vähendada, arvutada  silmuseid, valmis tükke lõikejärgselt vormida.

Põhjus, miks see kleiditegu nii kaua hoogu võttis oli lõngas.

 Nimelt kasutatud Rebecca lõng on vihtides ja kudumiseks tuli kõik kolm vihti pooli peale kerida - kokku tubli 7 tundi tööd. Ma olen Rebeccast ennegi kleite kudunud, aga alati ühekordsest, ta on sama peenike kui salli lõng.

Näiteks selle 

Ja siis veel selle 

 Nüüd aga võtsin kahekordselt ja kleit tuli tüki tummisem ja mõnusalt raskem. Karta on, et seetõttu ta venib kandes pikemaks, mis ei ole hea väljavaade.

Teadlikult alustasin tööd vanarahva tarkuse järgi noorel kuul ja tõesti nii nagu kuu, edenes ja kasvas ka kudum- täpselt kaks kuutsüklit ja valmis ta oligi. 

Tehnilised andmed: lõng Rebecca puuvill/viskoos kahekordselt võetuna umbes 250 grammi, vardad 2,5, kasutatud koekirjad Siiri esimesest rätiraamatust "Linnunokakiri" ja "Kaselehekiri", kaeluse serv viimistletud heegeldades. 

Nöörimaailmas.

 No mõni nõukaaegne heinapallinöörist lillekiik on mul ju ajaloost ette näidata, aga seda ei saa küll makrameetehnika viljelemiseks nimetada. Mitte et see praegune nüüd palju rohkem oleks, aga tibake siiski. Ostsin raamatu.

Raamatu autoril on väga kaunid suured tööd. Otsige makrameepesast.

Mina nii suurelt ette ei julgenud võtta, aga midagi siiski. Sadu meetreid nööri läks lihtsalt näpuharjutusteks, sõlmede kinnistamiseks ja erinevate jämeduste proovimiseks. 

Esimesena tegin 5mm jämedusest nöörist saunaruumikardina- üsna rustikaalne.

Seejärel proovisin pisikesi vidinaid ,mida sai ära kasutada töökoha jõulukaunistusteks. Ning töökaaslaste meelehärmiks olid nad sunnitud osalema jõulueelses makrameetöötoas. Sest ei saa nii olla, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama! Tegelikult olid nad väga tublid ja õpihimulised, vähemalt pooled neist kahest... 

Tegelikult tahtsin ma hoopis teha kaks suurt kardinat kolme meetri laiustele akendele ja ära ma nad tegin. Mingit tehniliselt keerukat asja ei julgenud ette võtta, aga mõni aasta ikka kena vaadata. Laias laastus läks aega 10 päeva ja 1200 meetrit 3mm-st nööri. Nööri läks muidugi kõvasti raisku, sest algajana ei osanud väga ratsionaalselt materjali arvestada.

Avatud töökoda 

Ja valmiskardin