Kõik sai alguse sellest, et eelmisel kevadel ostsin kaks temaatilist trikotaažkangast, lootuses, et keegi õmbleb mulle neist toredaid asju.
Sõber A hakkas vingerdama ja arvas, et tema tahab ikka ainult väikestele õmmelda- no mis mõttes? Kas ma olen siis suur või??? Sõber T on küll alati nõus õmblema ja tegi ühe eriti toreda asja, aga... Raha kah ei tahaks anda ja õieti põlegi teist! Ja kui ma ennast kokku võtaks, ma oskaks ju midagi isegi, olgugi suure aja ja närvikuluga.
Tekkis oht, et üks kangas hakkab aktuaalsust kaotama ja nii ma asusingi muretsema. Lugesin internetti eest taha ja tagant ette, guugeldasin ja juutuubisin ning hetkel kui unetud ööd ja muretsemine muutus väljakannatamatuks, tõin ma koju oma uue sõbra Juki. Esimese õhtu veetsime eri toanurkades- tema kastis, mina lugesin f..... manuaali. Teisel päeval me saime päriselt sõpradeks ja loodetavasti kauaks.
Aga nagu ütles sõber A, siis seda laviini ei peata enam miski- kõik need lõiked ja kangad ja niidid...
Võtsin sõpradelt paar telefoni ja messengeri koolitust ning lõin kallile koroonakangale käärid sisse.
Õppeeesmärgil valmis kaks pusalaadset toodet.
Mitu kangapoodide pakki on juba minu poole teel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar