
Ühel külmal talvepäeval teatas koduspeetav Meesinimene tagasihoidlikult, et tema vajaks villaseid sokke (nüüd ja edaspidi nimetuse all villurid) Šokk oli suur. MINA, kõrgestikvalifitseeritud peenema näputöö tegija, pean raiskama kallist kudumisaega lihtsa villuri peale! Ja lihtsad need peavad olema, sest ega Meesinimene ei oska ju käsitöö ilu hinnata.
Ajast oli kahju ja otsustasin osta villurid käsitööpoest- no mis need tühjad ikka maksavad! Selgus, et "tühjad" maksid 180 (SADA KAHEKSAKÜMMEND!) krooni! Seda minu professionaalne uhkus ei lubanud, ostsin lõnga, kudusin ja paari hind vähenes viiekordselt.
Kuigi need õnnetud villurid asuvad käsitöö maailma hierarhias madalaimal redelipulgal, on ka neil õigus nüüdsest saada vaprate ja ilusate maailma- internetti.
Ja siin nad nüüd ongi.