Vardakotilugu

Eks ma olin ju isegi mõtisklenud, et toppida kudumistöö Seppälä või Vero Moda kilekotti on suhteliselt nõme.Aga no ei olnud seda pealehakkamist, kuigi disainimõtteid liikus. Pealehakkamine jäi õmblemise taha. See lihtsalt ei ole minu teema. Mul on olemas tore õmblusmasin, on olemas tahtmine, mida pole, on oskused. Mitte mingit probleemi ei valmista mulle kahe püksisääre omavahel kokkuõmblemine, mõne riidetüki pahemat pidi vahele sättimine. Ka seekord õnnestus mul koti põhi esialgu ülemisse otsa õmmelda. Normaalne!
Ajend kotiõmblemise kättevõtmiseks tuli Rahvaülikooli kudumiskursustelt. Kui pärast sissejuhatavat loengut võeti välja vardad ja kõik 12 kudutädi asetas lauale kilekotinutsaku, teatas kursusejuhendaja malbelt, aga vastuvaidlemist mittesallival toonil, et see peab nüüd viimaseks korraks jääma. Ükski endast lugupidav käsitöötegija polüetüleenkotikest ei kasuta, vaid valmistab endale vastavalt majanduslikule olukorrale ja käelise tegevuse tasemele ise koti.
Häbipuna palgel, asusin kiiresti kodus koti kallale. Välja sai otsitud kangatükke. Oh imet, mida kõike kapisügavustes leidus! Ära sai kasutatud Muhus tikitud lapike, Valge Daamiga Haapsalu salli motiivike, millesti üle jäänud heegelpits. Kotike tuli vatiinist voodriga, õmblustehnoloogia poolest ma parem ei räägi- kõik tuli iseenese tarkusest nagu Eesti draamaklassikas "Säärases Mulgis"