Lubasin ilmselt mingis meeltesegaduse hoos isiklikule üliõpilasele sõrmkindad kududa. Kus oli mõistus sel ajal? Läbi valu ja vaeva nad siiski valmisid, lõng Roma, pajulehe muster (näed kui armsaks üks vastik muster lõpuks sai!)
Ei julge loota, et üliõpilane kallist kinnast kätte tõmmates alati meenutaks viisijuppi "Millal maksan memme vaeva?" Pigem võime ühiselt teha panuseid mitmendal septembri kuupäeval ja millises Tartu asustatud punktis, nad oma kurva otsa ärakaotamise näol leiavad...
2 kommentaari:
Sjuuksed udupeenikesed asjad tuleb ju roosa siidsleifikesega kaela tagant kokku siduda, et neid mitte ära kaotada !!!!
See paela külge sidumine on küll hea mõte, sest kahju oleks nii ilusaid sõrmikuid ära kaotada.
Postita kommentaar