Kindad suveks!

Väga meeldivad tikandid. Muhu tikandi tegijat minust ei ole, sestap proovisin kätt oma teise suure lemmiku, arhailise tikandiga. Tikkisin kindaid ja poolkindaid. Vaatasin aga Tiina blogist motiive ja lasin nõelal lõbutseda. Rege rauta suvel, vankrit paranda talvel ja ega tali taeva jää...

Vägagi kummalisi asju

Natuke tavatuid tegemisi kooliseinte vahelt
Telgedel kootud õõneskangast kott. Andku kõik maailma tublid kangakudujad mulle nüüd andeks, aga see on üks tüütumaid, igavamaid ja hirmutavamaid tegevusi. Ainus mõte, et saaks enne valmis, kui telgede küljest mõni jupp lahti tuleb, sest siis saab mind ainult kangaõpetaja ja Issand Jumal ise aidata, aga mõlemad on paraku kaugel... Aga asi juba siiski arenes. Kui esimesel korral kukkusid käärid, mõõdulint, piirits, kangapingutaja jne maha umbes 35 korda ja ma olin rohkem telgede all (kuhu ma ei mahtunud) kui peal, siis teisel korral juhtus seda juba nii mõne korra võrra vähem!


Kõlavööd olid oluliselt toredamad teha. Kui võtta poelõngad (roosal, ka 100% villa) tuleb tulemus palju ilusam ja ühtlasem kui maavillastega, mis on ebaühtlased ja katkevad.


Ja kogu õpperühma õudusunenägu- meeste rahvariidepluus. Tikitud mansettide ja õlalappidega, imeliste kaenlaaluste ja õlapealsete vaheleõmmeldud ruutude ja kolmnurkadega. Kurrutatud ja volditud. Veri, higi ja pisarad. Siiamaani ei usu, et see saigi valmis. Never, ever....

Must piibeleht lehel

Endiselt kootud mustast Microst, aga seekord varrastega 2,5. Tulemus meeldib mulle oluliselt rohkem kui vardaga 3.

Sall Evelin Ilvese mustriga.

Sall on kootud Reesi jagatud lõngast, varrastega 2,5. Ääres südamepits. Normaalne.

Uus sugulane ja tema esimesed ruudulised

Sündis meil suguvõssa imik. Minu sugulusaste imikuga on kasutädi. Juba nimi iseenesest ütleb, et tädist võiks midagi kasu olla. Kuna ammu enne imiku sündi oli selge, et pitskleidikeste vooru sedakorda veel ei tule, olid kudumisvõimalused kitsenenud, kuid siiski mitte olematud. Kudumi teema pani emaks saav naiskodanik ise paika, ostes sündivale maimukesele Mardilaadalt Muhu tennised. Siinkohal vahemärkusena, et imiku perekonnal ei ole Muhuga rohkem seost, kui pereisa on sealt läbi sõitnud, suundudes Saaremaa rallit vaatama ja pereema, õppinud filoloogina ehk teab, et seal on Juhan Smuuli kodupaik. Aga ei saa ju pahaks panna, kui õnnistatud seisus naisterahval läheb tillukest kollasetriibulist paput nähes nunnumeeter põhja. Otsustasin ka pikemalt mõtlemata Muhu teemaga kaasa minna, aga just nimelt pikemalt mõelda oleks hädasti tarvis olnud. Nii jämedast lõngast mingit kirikampsunit küll ei saanud. Seega jäi Muhut esindama ainult värv. Kudusin ruudulise kampsuni ja siis tikkisin nagu nõelast tuli ja mis lehekülje Pistete Piiblis keerasin. Ei mingit kavandit ega kompositsiooni!
Väike mure on mul suurusnumbrite pärast, sest minu mälestused pisi-imikutest jäävad tubli 19 aasta taha. Seega on üsna tõenäoline, et selleks ajaks kui imik jalad alla võtab ja tennise jalga paneb, on kampsik ammu unustatud teema.



Lõnga jäi üle ja ma otsustasin heegeldada! mütsi. Päris kummaline tegevus üle pika aja.

Tikitus

Ärgu nüüd tiki-inimesed suure häälega naergu ja väga kriitilised olgu. Kudu-inimesed tahavad ka vahel niititega riide peal hullata! Oi, raske on see töö, eriti nägemise suhtes. Aitab ainult luubiga lamp.