Telgedel kootud õõneskangast kott. Andku kõik maailma tublid kangakudujad mulle nüüd andeks, aga see on üks tüütumaid, igavamaid ja hirmutavamaid tegevusi. Ainus mõte, et saaks enne valmis, kui telgede küljest mõni jupp lahti tuleb, sest siis saab mind ainult kangaõpetaja ja Issand Jumal ise aidata, aga mõlemad on paraku kaugel... Aga asi juba siiski arenes. Kui esimesel korral kukkusid käärid, mõõdulint, piirits, kangapingutaja jne maha umbes 35 korda ja ma olin rohkem telgede all (kuhu ma ei mahtunud) kui peal, siis teisel korral juhtus seda juba nii mõne korra võrra vähem!
Kõlavööd olid oluliselt toredamad teha. Kui võtta poelõngad (roosal, ka 100% villa) tuleb tulemus palju ilusam ja ühtlasem kui maavillastega, mis on ebaühtlased ja katkevad.
Ja kogu õpperühma õudusunenägu- meeste rahvariidepluus. Tikitud mansettide ja õlalappidega, imeliste kaenlaaluste ja õlapealsete vaheleõmmeldud ruutude ja kolmnurkadega. Kurrutatud ja volditud. Veri, higi ja pisarad. Siiamaani ei usu, et see saigi valmis. Never, ever....
2 kommentaari:
OMG kui tubli Sa oled!!! Aplaus ja kiitus ning hea tuju sain ka...kujutasin ette kuidas Sa sääl telgede all oled:):P
tervitustega Kungla rahvas
No aga ausalt, millega tänapäeval neid kaenlaaluseid jm mõttetuid lappe põhjendatakse? Kamoon, ühegi pere meessugu ei pea seda pluusi ju 150 aastat ning igapäevasemalt kui laulu-tantsupeol tuules ja vihmas kandma. Kui ERM-i näidiste autorid.esiemad ei suutnud paremaid lõikeid välja mõelda, siis miks me seetõttu kannatama peame? Ja eriti need, kes pärast neid higilappidega rõivaid kandma peavad.
Ma arvan, et rahvariiete tegemisel ei peaks vähemalt voodri poolt vaadates päris puu otsa tagasi ronima.
Aga, noh, nüüd on tehtud, tubli! Ja katsugu keegi öelda, et rebenes esimesel heinateol :)
Postita kommentaar