Vesiroosisall sai valmis. Väga kaua aega läks, aga ega kiiret ju ka kuhugi polnud. Tema kõrvalt sai tehtud päris palju muid asju. Tegin talle ka vesiroosidest pitsi, aga ma ei tea, kas see oli kõige parem mõte.
Juba enne valmimist on sellel sallil väga kirju ja huvitav elulugu. Ta sai osaleda Saara kirjastuse käsitöökooli rikastavas kuduõhkkonnas. Sall tutvus Nancy Bushiga, mis oli minu selle suve tipp-kudusündmus. Kudusime teda koos Nancyga käsitööpoes (Nancy muidugi oma salli) ja vestlesime Ameerikast, Eestist ja kudumisest. Ääretult tore inimene, kes on teinud maailmas tohutu töö Haapsalu salli tutvustamiseks ja ma ei saa siinkohal kekutamata jätta, et minu must Tuulikukirjaga sall sõitis ka Ameerikasse.
Siis osales ikka veel poolik sall pitsipäeva kooskudumises, mis oli vapustavalt tore üritus. Tänud kõigile korraldajatele! Nii palju päris ja virtuaaltuttavaid kudujaid. Ja andku kõik virtuaaltuttavad mulle andeks, kui ma neid nägupidi ära ei tunne- no lihtsalt mul on halb nägudemälu ja ega pilt blogis alati ei ole adekvaatne ju ka :)
Ja siin ta nüüd on, kootud juba vanast tuttavast Austria lõngast, varrastega nr.3
4 kommentaari:
Väga kena sall. Nuppude lisamine on minu jaoks teinud vesiroosidest hoopis õunapuud ;9
Nii ilus ja õrn.
Väga kaunis sall. Mulle see muster meeldib!
annelix
ma tahak ise omada selliseid käsi, mis teevad lõngast SELLISEID IMESID!
Postita kommentaar