Ei ole suur saladus, et naisterahvas ei saa uuel hooajal ilmuda avalikkuse ette ilma uue riideesemeta. Sattusin mina kogemata Tallinna tuntud kaubanduskeskusesse ja mis ma leidsin - kõik hinnad suured ja koledad, kõik riided väikesed ja koledad. Ei aidanud ka koduspeetava meesinimese klassikaline õpetus - võta õige number! Ei olnud sealt võtta midagi. Seega ostsin jupi linast riiet ja natuke värvilisi heegelniite, surusin hambad risti ja õmblesin. Kuna lõige on vana ja läbiproovitud, siis väga nutuseks asi kätte ei kiskunudki, ei traageldanud ega midagi, siristasin kohe kokku. Overlocki mul ei ole ja seega lidusin, õmmelus kaenlas, jälle läbi linna kalli klassiõe poole. Nii nagu hobune tunneb juba kaugelt ära inimese, kes teda kardab, saab ka õmblusmasin aru, et teda ei armastata. Juba minu sisenemise peale masinaruumi keeldus ta koostööst, perenaise keelitustele vaatamata. Õmblemata siiski ei jäänud.
Varrukad plaanisin heegeldada, otses värviline Muhu pits. Heegeldus osutus koledaks, seega kudusin tavalist ripsilist kudet. Koduspeetav lapsinimene arvas, et see sarnaneb keskaegse rõngassärgiga ning see ei sobi ja ei lähe kohe mitte. No aga mida teab laps, s...vares, geograafiast!
Ja siis ma tikkisin. Mõnuga. 24 tundi. Hoolimata õues paistvast päikesest või koristamata tubadest.
Tulemus on selline.
2 kommentaari:
Väga ilus üllitis. Selline tikand meeldib mulle väga, on alati meeldinud ja alati kasutan võimalust kiita sellise tubli töö eest! Jutt tõi naeru ka... ;)
Sa oled äge naine!...kui palju kordi olen ma poes tundnud, et valed tegumoed ja numbrid jne. jne., a´nii uhket "rõngassärki" ma küll kokku ei oskaks õmmelda-tikkida.
Kevadet Sulle!
terv. Kungla rahvas
Postita kommentaar