Järelhüüe koolile

See hullus on siis nüüd läbitud- vabatahtlikult kaks aastat vanuigi koolipingis istutud. Aga ega ma ei kurda, ise ja omal vabal tahtel läksin ju. Täiskasvanuna õppima minek on sootuks midagi muud kui lapsepõlves ja soovitan soojalt kõigile. Kokkuvõttes oli tore ja kasulik kogemus. Muidugi oli kõike, küll ei sobinud vanainimestel teha üht ja küll oskasid nad teist juba iseenese tarkusest ja enamgi veel. Aga jäägem ausaks, õppisime nii mõndagi ja rohkem veel jääb õppimata, sest antud päevakesed saavad lihtsalt enne otsa.
Meil oli tore väike kursus ja kõik pisikesed naginad kangastelgede taga ja mujalgi, on ammu unustatud ja andeks antud. Üksteiselt saime palju, kõik ju omaenese elu- ja käsitöökogemusega. Meie kursusel kujunes välja kolm peamist motot: "Tark ei torma!", "Lase ving valla!" ja "Elu on  ilus!" Tormasime rumala peaga muidugi, vingusime pikalt ja mõnuga, aga elu on tõesti ilus!

Minu lõputöö oli kootud kleit. Esitlen kleidi pilte ja sissejuhatust ning kokkuvõtet oma tööst, väikeste lisamärkustega.

Valisin oma lõputöö teemaks silmuskudumise, sest kudumine meeldib mulle väga! Oli ka teisi mõtteid, aga ümbritsevad inimesed arvasid, et need ei ole head mõtted ja ma lasin ennast kergesti mõjutada. Kui otsus kudumise kasuks tehtud, oli kaks ideed – kas variandid kirikinnastest, kus saaksin kasutada erinevaid kudumisvõtteid- pitsilist koekirja, roosimist, lapitehnikat, koe- ja kindakirju. Või teha midagi tõeliselt suurt, mille jaoks tavaliselt aega ja kannatust ei jätku. Ühendasin kaks ideed ja plaanisin kududa kleidi, millel ma kasutan kudumistehnikaid ja elemente, mis tavaliselt seostuvad kinnaste ja sokkide kaunistamisega. Töö juhendamise osas sain hõlpsalt kokkuleppele Haapsalu Gümnaasiumi käsitööõpetaja-metoodiku Siiri Reimanniga, kelle erialast pädevust ma usaldan jäägitult. 

Jäin oma tööga väga rahule ja õppisin töö käigus nii mõndagi uut. Ajahulk, mis sellise eseme valmistamiseks kulus, oli muidugi tohutu, aga peenikese lõngaga ja number kaks varrastega kududes ei olnudki suuremat kiirust loota.( Issand, ma ei koo kindaidki vahel nii peenikeste varrastega!) Selline aeg teeb toote hinna väga suureks, nii et müügiks teha ei ole mingit mõtet. Kui keegi peaks tellima ja hinnas kokkuleppe saavutama, siis miks ka mitte.( Mõni Kuveidi naftašeigi naine näiteks)

Õppisin juurde uusi asju nagu silmamine, mudeli tegemine enne kudumist, mustri kahanduste ja kasvatamiste arvutamine. Eriti suure õppetunni sain terminoloogia kasutamise osas. Töö kirjaliku osa lõppfaasis käis mäng juba kõrgelt üle kutseõpilase pea, sest omavahelist terminoloogialast pisivaidlust pidasid käsitööõpetajad-metoodikud Eesti erinevatest koolidest. Koostöö juhendajaga oli konstruktiivne ja tegus, praktilises töös sain suures osas ka oma teadmistega hakkama, teoreetilises oli puudujääke palju. Loodan, et ei tüüdanud teda liialt palju.

Veendusin, et vanarahva tarkusi ei tohi eirata. Nimelt vastlapäeval on kõik naiste tööd keelatud, kudumine sealhulgas, mina aga alustasin tööd ikkagi sellel päeval. Järgmiseks päevaks, milleks oli rahvakalendri järgi tuhkapäev, oli selge, et kudum on kitsas ja läheb harutamisele. Sellest juhtumist tuletasin uue vanasõna – mis vastlapäeval varrastel, see tuhkapäevaks tokis tagasi.

Üks vaevalisemaid tööprotsesse, millega ma kunagi rahule ei jää, on pildistamine. Sain küll olulisi lisateadmisi fotograafiatundidest, aga tundub, et ikka vähe. Ja tegelikult saab kõik viletsa aparaadi süüks ajada!

Olen väga rahul, et sain endale uue ja ilusa riideeseme. (Ja ootan kannatamatul külma talve!)Tänan kõiki töö valmimisele kaasaaitajaid – Marjut, kes juhatas mu õigele teele, Siirit, kes panustas oma aega juhendamisele, perekonda, kes kannatas tühja kõhu ja koristamata maja pärast. Vaatamata meeletule aja ja tööhulgale, saan ma kokkuvõtvalt öelda, et kudumine meeldib mulle endiselt väga!