Näituseeksponaadid

Kõik sai alguse sellest, et tubli kutseõpilane Kaire-Anniki tahtis lapilist kudet õppida. Niisama tühja tööproove kududa ei ole kellelgi aega, seega panustasin uutele sokkidele. Tagamõttega, sest kohe on tulemas käsitööseltsi projektinäitus "Allpool vööd". Sokk peaks antud kategooriasse kvalifitseeruma igal juhul, kui ta just ei asu mõne iluvõimleja jalas. Mina hakkan vana eesti rahva kombe kohaselt lihtsalt kerast kuduma, ei ole plaani ega kavandit. (Vabandan siinkohal lugupeetud kutsehariduskeskuse õpetajate ees, aga tuginen julgelt praktikajuhendaja lausele: "Kavand on nõrkadele!"). Poole sääre pealt selgus, et tulekul on Jäälinnusokid. Arvutiekraanil võib olla nii hästi pole näha, aga lives on värvid jäälinnu omad.

Näituse tarbeks tuunisin ka ühe seeliku. Masinkuduja Lehti tegi tooriku, mina kudusin ja silmasin pitsi ja natuke tikkisin ahelpistet. Välja tuli Kuusekese seelik.

Lillekirjaga sall

Koekiri rätiraamatust. Täiesti tavaline sall.

Kleiditikand

Ikka arhailise motiive kasutades, muud ma ei oska.

Lõngajääkide hävitamine

Ma püüan oma kastitäisi vähemaks kududa, aga see on nagu lohega võitlemine - kood ühe toki ära, ikka soetad kuidagi kaks asemele. Kudusin kahed sõrmitud.

P.S. Eluline matemaatikaülesanne tänase päeva näitel : kui ma suudan nädalas hävitada (ära kududa) 300 grammi lõnga, aga juurde ostan 900 grammi, siis kui palju lõnga on mul järgmise taliolümpia ajaks? (Koefitsiendina võib arvesse võtta ka äsja nähtud prisket ja rasvast koiliblikat)

Pisut pitsitükke.

Et koi lõngapooli sisse ei läheks, tuleb pooli usinasti keerutada. Mida on ka tehtud ja mille tagajärjel on moodustunud mõni kena sallilaadne toode.

Kolmnurkne piibeleht räti raamatust. Selline igavapoolne, polegi enne teinud.

Kui juba piibelehtedeks läks, sooviti kohe teist veel. Kuna hetkel tööl ei pidanud käima, aega oli laialt käes, kujunes sellest rekordsall (minu isiklik rekord, maailmarekordist ilmselt kaugel). Pühapäeva hommikul läks sall varrastele ja laupäeva lõunaks jõudis raamile. Kusjuures päris hullu ma ei pannud, jõudsin selle nädala sees veel kaks korda teatris ja ühe korra külas käia. Ja maja tolmukorraga ka ei kattunud. Kui teha tootmistööd, tuleb järelikult kududa ühtlast "piibelehemassi."

Aga kui teha midagi hingele, tuleb valida suured ja ägedad mustrid. Kudusin veelkord Greta Garbo ainelist südamepitsiga salli. Suur ja tore, 120 grammi ja 2644 nuppu!

Sinised sokid

See on ju ammu tuntud tõde, et kingsepa lapsel pole kingi ja pagarilapsel saia. Nii leidsin minagi ühel kenal talveõhtul koju tulles meeleheitel sokitu lapse lõngakerade keskelt, tubli meetrijagu silmuseidki juba vardale loodud. Minu hariduslik seisus kuulutas muidugi kohe lõngavaliku valeks, silmuste arvu liiga suureks ja üldse - mingi laps minu  kudutoolis! Nagunii pole tal aega ega kannatust sokke valmis kududa. Kuna kingituseks lubatud kirikindad on ikka tegemata, siis pidin vähemalt sokid valmis kuduma. Tulid teised pärid kobedad! Lilleline sokiots.

Ajakirjanduslik debüüt

Uue aasta esimese postitusena peaks tagantjärele ära märkima möödunud aasta tähtsa hetke ehk minu kutsekooli lõputöö jõudmine ajakirja "Käsitöö" talvenumbrisse. Ma pole ise suur ajakirjade kokkuostja (ausalt öeldes mitte ühtegi pole siiani soetanud, poes sirvin küll), aga see number läks ostukorvi isegi topelt. Ja seda mitte puhtast isikukultusest, vaid soovist teine eksemplar saata oma soome kudusõbrale Airile. Oma suures võhiklikkuses ma ei teadnudki, et ajakiri ilmub ka Soomes ja soome keeles. Seega saatis hoopis Airi ise mulle pildid ajakirjast, et ma omandaksin soomekeelset kudumisterminoloogiat.