Aasta aega veeretatud mõttepoeg sai teoks. Valmistasin pinna oma uuel töörindel ette selliseks, et saaksin õppima minna. (Tänud tööandjatele Haapsalu Disainipoest.)
Midagi lihtsalt tuleb ette võtta, kui juba mitmendat aastat tööpäeva hommikul ärgates on ainus mõte nagu Pehmete ja Karvaste jänesel: vastik-vastik- vastik! Plusse ja miinuseid liitsin ja lahutasin nii mis kole. Materiaalse poole pealt ongi nüüd ainult miinused, aga äkki tekib sära silmi? Üks endine kolleeg jäi uudise peale hetke mõtlikuks ja küsis: aga kust sa siis nüüd raha saad? See küsimus oli tarkade klubile, mina vastust ei tea:)))
Eks koera saba tuleb raiuda ju ikka jupikaupa, seega jäi üldhariduskool minu tööandjate nimekirja pisikese osana siiski edasi. Aga juba on tunda, et väga suurt augustilõpumasendust ei olegi varitsemas.
Hoopis ootan septembri algust, et oma kohaloleku ja õpihimuga kaunistada sõbraliku naabervalla kutseõppeasutuse tekstiilitöö eriala ridasid!
Ainus kartus on, et koolitööd on nii palju, et sallidega läheb pahasti ja kududa ei jõuagi:(
3 kommentaari:
Kui iga päev oli vastik-vastik-vastik, siis edasi saab ju ainult paremaks minna! Loodan, et majanduslik pool su unistusi ei takista ja ütlen omast käest, et muutusi ei ole vaja karta. Ühesõnaga- palju õnne sulle! :-)))
Sõida!
Julge hundi rind on haavleid täis!
Jõudu ja jaksu!
Postita kommentaar