Uus sugulane ja tema esimesed ruudulised

Sündis meil suguvõssa imik. Minu sugulusaste imikuga on kasutädi. Juba nimi iseenesest ütleb, et tädist võiks midagi kasu olla. Kuna ammu enne imiku sündi oli selge, et pitskleidikeste vooru sedakorda veel ei tule, olid kudumisvõimalused kitsenenud, kuid siiski mitte olematud. Kudumi teema pani emaks saav naiskodanik ise paika, ostes sündivale maimukesele Mardilaadalt Muhu tennised. Siinkohal vahemärkusena, et imiku perekonnal ei ole Muhuga rohkem seost, kui pereisa on sealt läbi sõitnud, suundudes Saaremaa rallit vaatama ja pereema, õppinud filoloogina ehk teab, et seal on Juhan Smuuli kodupaik. Aga ei saa ju pahaks panna, kui õnnistatud seisus naisterahval läheb tillukest kollasetriibulist paput nähes nunnumeeter põhja. Otsustasin ka pikemalt mõtlemata Muhu teemaga kaasa minna, aga just nimelt pikemalt mõelda oleks hädasti tarvis olnud. Nii jämedast lõngast mingit kirikampsunit küll ei saanud. Seega jäi Muhut esindama ainult värv. Kudusin ruudulise kampsuni ja siis tikkisin nagu nõelast tuli ja mis lehekülje Pistete Piiblis keerasin. Ei mingit kavandit ega kompositsiooni!
Väike mure on mul suurusnumbrite pärast, sest minu mälestused pisi-imikutest jäävad tubli 19 aasta taha. Seega on üsna tõenäoline, et selleks ajaks kui imik jalad alla võtab ja tennise jalga paneb, on kampsik ammu unustatud teema.



Lõnga jäi üle ja ma otsustasin heegeldada! mütsi. Päris kummaline tegevus üle pika aja.