Kuidas me Kallisabas kudusime ja tikkisime.

Et kõik ausalt ära rääkida. pean ma alustama sellest, et Saara kirjastus, kõigi oma vingete muttidega, tegi käsitöökooli Kallisabas. Muidugi tahtsin ma sinna minna. Esimeses koolis sai õppida kolme asja- Haapsalu salli Siiri Reimanniga, Muhu tikandit Anu Kaburiga ja eesti kudunippe Anu Pingiga. Haapsalu salli ma teatavatel põhjustel õppida ei tahtnud ja Muhu tikandit viletsa käelise tegevuse tõttu ei julgenud. Seega võtsin mõnuga niisama kudumist. Kohapeal selgus, et vale valik. Esiteks oli ehmatus suur, kui selgus, et 99% osalejaid on käsitööõpetajad. Aga ma siiski oskasin parempidiseid silmuseid moodustada ja ei olnud hullu miskit. Kui kõik teised salgad lõbutsesid ja mängisid, magasid päeval mitmeid tunde (eriti nende õpetajad), siis kudusalk seda kõike ei teinud. Räägiti, et me olevat elanud kenas looduskaunis kohas, aga meie seda ei näinud, vaid pidime ise moodustama varrastel vanade eestlaste loodusi, üks raskem kui teine. Kudusime vereni välja, nii et (P)pingi maitse suus! Tuhanded keerukorrad, nupid, kirjamised, roosimised ja kõikide eestis teadaolevate paikkondade kokku- ja lahkukudumised imepisikeste varraste peal miljonitesse ulatuvate silmuste arvuga ja mis kõige hullem- vasaku käega. Ühesõnaga unistuste puhkus- 30 tundi puhast kuduaega ja ise ei pidanud süüa tegema! Meelelahutust siiski pakuti- hommikul kell viis rabamatk kena filosoofilise noormehe lugude saatel. See jäi kahjuks ka ainsaks noormeheks - ei mingit meeste-korvipunujate laagrit kõrvalmajas. Siin on arengukoht järgmiseks aastaks koolikorraldajatele! Aga no vaatamata sellele väikesele möödalaskmisele oli ikka tõesti vägev, kõik need vested kudumise kõrvale Muhulaste imelistest juhtumistest, spetsiifilised käsitöönaljad (millest parim oli see, et kuduinimesele ei saa ju lõnga kinkida- ta raiskab selle kohe ära!) ja muidugi õpetajad, kelle teadmistepagas oli võrratu. Ootan huviga järgmist Saara käsitöökooli!

Minu vasakukäeline lapikude.
Etnograafiliste võtetega torusoojendaja.