Arenguhüppe sooritamine. Läbi kannatuste.

Tekkis minul vajadus kududa rätik lp.Linda Elgase raamatust. Kevadeks. Mis teadupärast pole ju enam mägede taga, seega, mis täna tehtud, see homme hooletu. Sellest raamatust räti kudumine pole mingi salliraamatust kudumine, kus kõik on puust ja punaseks tehtud. Kudumine algab ohtra loendamise, lõputute arvutuskäikude ja miljonikordse kontrollimisega. Aga no arvutatud ta lõpuks sai ja nagu selgus, ilma vigadeta. Seega rätipõhi sai kootud nagu sipsti.
 Pitsi puhul otsustasin lõpuks ometi sooritada kaua hooguvõetud arenguhüppe- nimelt kududa pits ringselt, nii et ei jääks kuhugi nurkadesse õmblusi. Selle ürituse tarvis kogusin teadjatelt inimestelt oskusteavet, analüüsin ja sünteesisin infot ja asusin tegudele. Kõige kurvem, mis võib juhuda, on võimalus, et pits muutub Möbiuse leheks. Selle vältimiseks kudusin kaks esimest rida edasi-tagasi, siis võitlesin keerdude väljaajamisega ja alles siis ühendasin ringiks. Silmuste lugemisel olen ma alati väga hoolikas, kasutan mitmekordset kontrollimeetodit ja märgin pitsisilmuseid alati väikeste niidijuppidega sakkide arvu kaupa. Näiteks kui sakis on 14 silmust, siis niidijupp läheb iga nelja saki tagant, seega 4x14=56. Siis on hea esimest mustririda kududa, sisselipsavale veale saab kohe jälile, mitte ei pea pitsirea lõpus tunnistama, et oih, ups!
Seega lõin mina 1064 silmust ringvarrastele (Olles eelnevalt nende eest ikka hea mitu raha välja andnud!), kudusin nibin-nabin 2 rida kolme tunniga ära ja jõudsin mustrireani. Ja mis ma näen, kohe mitte ei klapi! Lugesin juba kootud silmused üle ja ennäe! 46! No ei ole võimalik! Niimoodi eksida! Tõmbasin vardad välja ja läksin viharavile. Külmkapi juurde. Sellel õhtul ma rohkem ei kudunud.

 Järgmisel alustasin uuesti. Jõudsin mustrireani ja ei pidanudki esimese märkeniidini jõudma, kui juba nägin, et ise olin loll, kui uskusin seda, mis raamatus kirjas. Muster oli täiega vale, kahe kokkuvõtmise kohta üks õhksilm. Ma oleks ju pidanud oma kogemuse pealt selle kohe ära nägema ja mitte vardaid välja kiskuma. Seega läksin uuesti viharavile. Parandasin mustri ja asusin kuduma. Pitsimustris olid nupud. Aga ringselt kududes ma võtan nupud ühel ringil peale ja teisel koon nad sama pidi maha, sest tööd ju ringi ei keera. See oli ebamugav ja tulemus ka mulle ei meeldi, jäid kuidagi karvased ja lötsakad, ei lasknud ennast kokku kududa, tihtipeale pidin kasutama peenemat abivarrast. Veel on ringselt kudumisel erinev see, et niinimetatud tagasiread peab kuduma vasakpidiselt, muidu ei moodustu ripsilist pinda. Aega läks hirmsasti, 24 tundi vähemalt, juba üksi lõpurea peale läks 1t 40 min. Aga kogu selle häda ja viletsuse peale on lõpptulemus ikka hea, palju ilusam on, kui õmblusi ei ole. Järgmise pitsi koon ilma nuppudeta, siis pole nii vaevaline.

                                                                                     Pits nagu meremadu:)