Otsing sellest blogist

Teisipäev, juuli 31, 2012

Praktika

Olles usin kutsekooliõpilane, teen ma hoogsalt suvepraktikat käsitööettevõttes TikiMari. (Koduleht facebookis). TikiMarist paremat on raske praktikaks ette kujutada, sest ta on tõeliselt mitmekülgne käsitöö ettevõte. Suur osa tegevusest on seotud klaasist vidinate valmistamisega ja teine, nüüd vist juba sama suur osa, riiete valmistamisega ja tikkimisega. Sain küll väriseva käe ka klaasivärvimisel valgeks, aga see ei ole ikka päris minu jaoks. Las teevad need, kes oskavad.
Aga tikkimine meeldib mulle väga, kuigi kogenematus on suur ja aega läheb tublisti. Tulemus on ikkagi tore.

Esimene töö. Läksin proovilapikest saama, kohe aga anti pidulik koorikleit. Töö on viimistlemata, sest ma ei julgenud ise kohe markerit eemaldama ja triikima hakata. Üleminekuvärvidega niit tikkimiseks väga huvitav.
Tibatilluke ristpiste läbi abiriide. Kuna vajas luubiga lambi abi, ei ole lemmik.
Kleidiäärte tikkimine. Äärt oli lausa 5,4 meetrit. Ei olnud väga väike kleidike.
Roosa kleidikese puhul sain mürada nelja värvitooniga.

Aga vöö puhul juba seitsmega.
Kollane kleit ühevärvilise tikandiga.

Teisipäev, juuli 24, 2012

Lapirandmed



Sattusin vaimustusse lapikoest. Kuna olen värvilisi lõngu ohtralt kokku ahnitsenud, siis vaevalt need siin viimasteks jäävad. Vahepeal proovin ühe salli ära lõpetada, aga sallikudumisisu on nullilähedane. Nii nagu ka nende sellesuvine müügiedu...

Laupäev, juuli 21, 2012

Kingituseaeg

Käes on juuli keskpaik, seega ka sünnipäevade hooaeg. Kudusin jälle kindad, kuna eelmised läksid teatavasti aia taha. Ega nendeski kindel ei ole, et kätte mahuvad. No siis lähen kolmandale katsele, tegemata nad ei jää!

See kinnas mahub kätte igal juhul.

Reede, juuli 13, 2012

Kuidas me Kallisabas kudusime ja tikkisime.

Et kõik ausalt ära rääkida. pean ma alustama sellest, et Saara kirjastus, kõigi oma vingete muttidega, tegi käsitöökooli Kallisabas. Muidugi tahtsin ma sinna minna. Esimeses koolis sai õppida kolme asja- Haapsalu salli Siiri Reimanniga, Muhu tikandit Anu Kaburiga ja eesti kudunippe Anu Pingiga. Haapsalu salli ma teatavatel põhjustel õppida ei tahtnud ja Muhu tikandit viletsa käelise tegevuse tõttu ei julgenud. Seega võtsin mõnuga niisama kudumist. Kohapeal selgus, et vale valik. Esiteks oli ehmatus suur, kui selgus, et 99% osalejaid on käsitööõpetajad. Aga ma siiski oskasin parempidiseid silmuseid moodustada ja ei olnud hullu miskit. Kui kõik teised salgad lõbutsesid ja mängisid, magasid päeval mitmeid tunde (eriti nende õpetajad), siis kudusalk seda kõike ei teinud. Räägiti, et me olevat elanud kenas looduskaunis kohas, aga meie seda ei näinud, vaid pidime ise moodustama varrastel vanade eestlaste loodusi, üks raskem kui teine. Kudusime vereni välja, nii et (P)pingi maitse suus! Tuhanded keerukorrad, nupid, kirjamised, roosimised ja kõikide eestis teadaolevate paikkondade kokku- ja lahkukudumised imepisikeste varraste peal miljonitesse ulatuvate silmuste arvuga ja mis kõige hullem- vasaku käega. Ühesõnaga unistuste puhkus- 30 tundi puhast kuduaega ja ise ei pidanud süüa tegema! Meelelahutust siiski pakuti- hommikul kell viis rabamatk kena filosoofilise noormehe lugude saatel. See jäi kahjuks ka ainsaks noormeheks - ei mingit meeste-korvipunujate laagrit kõrvalmajas. Siin on arengukoht järgmiseks aastaks koolikorraldajatele! Aga no vaatamata sellele väikesele möödalaskmisele oli ikka tõesti vägev, kõik need vested kudumise kõrvale Muhulaste imelistest juhtumistest, spetsiifilised käsitöönaljad (millest parim oli see, et kuduinimesele ei saa ju lõnga kinkida- ta raiskab selle kohe ära!) ja muidugi õpetajad, kelle teadmistepagas oli võrratu. Ootan huviga järgmist Saara käsitöökooli!

Minu vasakukäeline lapikude.
Etnograafiliste võtetega torusoojendaja.

Kolmapäev, juuli 04, 2012

Lapiline ranne


Ega ei ole ju vanainimesel pikkadel valgetel suveõhtutel midagi teha. Sestap lehitsesin juba mitmendat korda Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini imearmsat raamatut "Kirjatud teekond". Ja otsustasin, et lapilise randme kudumine tuleb lõpuks ära õppida. Eelnevad kaks korda olin käega löönud ja loobunud, nüüd siis siiski selgus, et ma oskan lugeda ja saan ka tekstist aru ja lapikude sai selgeks sipsti. Kuna raamat rääkis varrastest 1,25, mina aga kudusin 1,5-ga, siis tulid randmekad liiga suured. Viga andis parandada tubli vanutamisega. Lõngad ostsin Haapsalu "Pärli" poest, päritolult Norra lõng 2/8 ja imeliste värvidega. Käisin neid mitmeid kordi juurde ahnitsemas, et veel eriti kirjud lapikad kududa. Kohe lähen Saara Käsitöökooli Kallisabale. Seal siis kuulus kuduõpetaja Anu näitab, mis imelisi asju nende lõngadega teha saab.