Otsing sellest blogist

Laupäev, november 03, 2018

Minu rahvuslik komplekt Rapla teemal ehk foobia avalikustamine.

Rahvariiete teemal olen ma kaua mõtisklenud ja jõudnud järeldusele, et nende kandjat minust siiski ei tule. Midagi aga nagu tahaks. Isapoolsed juured on mul Raplast ja seal on ka lapsepõlv veedetud, seega Rapla. Alustasin sellest, et õmblushuviline endine kooli- ja töökaaslane Kai Tasuja õmbles mulle seeliku. Poekangast, sest ega telgedel kudujat ja mäletavasti minust ei saanud, õmblejat ka mitte. Rapla põikitriipu seelikut olen lapsenagi korra kandnud koolilaval "Oige ja vasembat" kalpsates.
Vöö ka pole enda tehtud, kuigi plaan seda õppida pole kuhugi kadunud, ootab ainult sobivat aega ja kohta.
Peakatet ja põlle ma nõus kandma pole.
 Ja mis kõige kummalisem- käised on täiesti välistatud!
Et seda selgitada, tuleb ajas kõvasti tagasi minna, nii umbes nõukogude kooli, mil koolivormi kandmine oli kohustuslik. Sellest ajast on pärit minu suurim foobia- triiksärgi laadne toode. Peale viimast korda koolivormipluusi seljast võtmist nii umbes 35 aastat tagasi ei ole ma MITTE KUNAGI selga pannud mitte ühtegi riideeset, millel oleks pikkadel varrukatel kätised, krae, mis on kurgu alt kinni ja eriti NÖÖBID!
Ma ei tea, kust see alguse sai ja miks, aga ma ei talu triiksärke, isegi mitte teiste inimeste seljas. Kui teised lapsed said kooliajal kodus riielda, et miks nad kooliriideid ei viitsi koduriiete vastu vahetada, siis mina hakkasin juba välisukse juurest püüdma neist vabaneda. Kuigi rahvariiete käistel ei ole nööpe ja tikandeid ma lausa armastan, siis on nad ikkagi triiksärgi väga lähedased sugulased ja minu garderoobi seega kuuluda ei saa.
Minu Rapla seeliku juurde juurde hakkavad nüüd kuuluma pitsilised valgest linasest kootud käised, avara dekolteega. Mustriks "Rahvuslik" Helga Rüütli sallideraamatust.






Kevade hakul katsetasin tumesinise linase kampsikuga samal eesmärgil, aga see sobinud ja ei läinud kohe mitte. Jäi niisama toredaks suvekampsikuks.