Harakas minus ei ole kuhugi kadunud. Liann lõngade leti ees olin sügavas meeltesegaduses kirevate värvide hulga tõttu. Ja ikkagi valisin jälle fuksiaroosakas- lilla. Lõng Rebecca, puuvill viskoosiga. Viskoos annab lõngale läike. Kududa mõnus ja libe, aga vajab kindlasti ka libedat aluskleiti ja ülimat ettevaatust kandes. Kinnijäämisoht on oluliselt suurem kui linaste kleitide puhul. Nii et lukud, ehted ja muud teravad-krobelised asjad ei ole soovitavad.
Koekirjad erinevatest raamatutest, kaeluseäär üle heegeldatud, väikeste pikoodega. Varras number 3. Varrukas ülevalt alla külge kootud, käeaugu kahandust pole, sirge serv.
Alumises ääres kaks satsi ja kui arvate, et tuu om toreduse pärast, siis pole see mitte nii, vaid tööõnnetus. Kui linased kleidid venisid kõik oma raskuse tõttu väheke pikemaks, siis antud eksemplar ei teinud seda sootuks. Ja nii selgus, et kleit ei ole mitte sugugi vastavuses kandja vanusega, seega tuli ette võtta pikendamisoperatsioon. Mis iseenesest tuli üldisele väljanägemisele isegi kasuks.
Koheselt kasutasin sama nippi ka oma pika linasekarva kleidi puhul ja sellest sai nüüd tõeliselt kena pikk kleit.
Kleit Mardilaadal töökeskkonnas. Foto Merle Saulep