Otsing sellest blogist

Laupäev, september 24, 2016

Midagi vana ja midagi uut.

Minu pitsikudumine sai alguse 90- ndatel linikutest. Täiesti iseenese tarkusest asusin Nõukogude Naise mustrilehtede järgi pusima. Kõik tuli ilus-kena, takistus ilmnes tärgeldamisel. Ma ei teadnud, mis see on ja ega küsida ka ei osanud. Lahustasin tärklise külmas vees ära, solberdasin kudumit seal sees ja tulemust ei mingit. Siis alles küsisin ja arenesin. Vihtusin linikuid paremale ja vasakule, asetasin ise lauale ja kinkisin. Nii umbes aasta pärast sain aru, et inimesi, kaasa arvatud iseennast pole mõtet nendega kiusata. Ikka vajas ju linake pesu ja ega keegi pärast neid tärgeldada ja venitada ei viitsinud, vaid väike linanutsakas asetati niisama kapiservale tagasi - koledus kuubis!
Seega jäid linakesed aastakümneteks kerasse, kuni selle suveni.

Uue asjana proovisin ammuplaneeritud kübaraid. Midagi tuli ka välja, aga arenguruumi on. Eriti kübara kõvastamise teemal. Proovitud on kõike- PVA, tärklis, želatiin. Jäin želatiini juurde.