Otsing sellest blogist

Laupäev, veebruar 18, 2012

Müts



Ei pidanud pingele vastu ja ostsin ikkagi sinise lõngatoki Midara Atlanta, pool villa, pool akrüüli. Selline sinine toon, natuke tuhm, on väga lemmik. Siis ma natuke mürasin selle ja veel mõne teise lõngatokiga ja nüüd istub minu peas sinine öökull valge-roosas oksterägastikus.

Kolmapäev, veebruar 15, 2012

Piinlik lugu



Selle asemel, et kogu aeg usinasti õppida-õppida-õppida, nii nagu ütles juba Suur Lenin, olen mina täiesti vastutustundetult ja üleannetult kudunud. Mille tulemusena valmis rätik. Inimene peab ju ometi vahepeal puhata ja mängida ka saama! Lugu on kahekordselt piinlik, sest kõigile tuhandetele kudumata rätimustritele vaatamata, kudusin ma Sophia ainelist rätti teist korda. See lihtsalt läks nii.

Pühapäev, veebruar 12, 2012

Jälle sokid



Kuna talv ei kavatsegi lõppeda, olin sunnitud nii põhjamaa kui lõunamaa lastele veel sokke kuduma. Lõunamaa laps sai sokid triibulõngast. Põhjamaa laps aga avastas endas huvitava nähtuse nimega asümmetrofoobia, mistõttu tema sokid ei saa olla suvaliselt jooksvast triibulõngast, vaid peavad olema täpselt ühesugused.

Neljapäev, veebruar 09, 2012

Koolilood

Usinat õppetööd on olnud juba pool aastat. Raske ja aeganõudev, aga ikkagi huvitav. Meie töökas õppekollektiivis on selle ajaga välja kujunenud juba meile omased hüüdlaused nagu „ Kui mulle pool tundi pikalt laialt seletada - ma taipan lennult!“ Või „Oi, kuidas mulle meeldib tikkida (joonistada, õmmelda, punuda jne …), aga mitte midagi ei tule välja!“ Minu isiklikuks, viimasele kogemusele tuginevaks motoks sai „Tikin aeglaselt – söön kiiresti!“

Nii mõnedki meist on aru saanud, et kangasteljed ja kosmoserakett erinevad ainult mõne tähtsusetu detaili poolest. Ja kompositsiooni õpetaja lohutav lause, et seda ei saagi tegelikult õppida, kui pole jumalast antud, ei takista meid õhinal lõikumast tillukesi paberitükke ja neid siis oma parema äranägemise järgi paigutama kuhu iganes vaja. Selle tegevuse käigus oleme endas avastanud liimimispuudulikkuse. Minu puhul on see isegi vabandatav, sest lasteaias ma ei ole käinud.

Saviõpetaja ütles, et minu suure vaevaga tehtud tass on rustikaalne! Veetsin tunde võõrsõnade leksikoni lapates ja seda pisaratega niisutades, sest mis ma leidsin – talupoeglik! Püüdsin järgmisel tunnil kuldse glasuuriga lisada aristokraatiat ja glamuuri, aga mis läind, see läind!

Selle eest fotograafiaõpetaja osutus tõeliseks džentelmeniks. Ta säilitas absoluutse viisakuse ja taktitunde, ei puhkenud hüsteeriliselt naerma, nähes minu ja veel mõne kaasõpilase 3,2 megapikslist seebikarbikest. Lohutavalt ja julgustavalt arvas ta, et tegelikult saab sellega ka ikka mõne pildi teha.

Tikkida on vaja valge niidiga valgele linasele koelõngu lugedes. Tunnis tikkisin umbes. Siis ostsin luubiga lambi ja nägin, mis ma teinud olin. Harutasin. Ja tegin ettepaneku lisada õppekavasse pimedate punktkirja, nii ennetamise mõttes …

Paelapunumise vastu ilmutasid huvi ka teised pereliikmed, näiteks kass. Tema abi oli tuntav ja vähemalt toimses koes paela punumist jälgiti nii tähelepanelikult, et seda peaks ta nüüd une pealt järgi tegema.


Kahjuks koolilugusid rohkem ei ilmu, sest piltide ülespanek olevat saatanast. Ja ilma piltideta ei ole jutul mõtet...