Õnnekiri ehk Harjumaa Liinide sall

Suve (kui seda möödunut muidugi sobib selle nimega üldse nimetada) hakul avastasin enda jaoks kodulähedase liinibussi. Milleks rikkuda närve Haabersti ristmiku suurummikutes, kui on võimalik tekitada hoopis 40 minutit puhast kudumisaega. Sellega omakorda kaasnes väga elulisi situatsioone teemal Harjuma Liinide bussijuhid ja nende ebastabiilsed närvisüsteemid klienditeenindusel ja Tallinna liikluses. Liiklusest ma saan veel aru, see ongi Tallinnas jõhker ja jabur , aga sõitjaid sõimavad ja vähegi aeglasematel reisijatel rohelisi kaarte käest rebivad juhid on küll tiba liiast. Mõned olla koguni vahetusraha põrandale loopinud, sellistega mina õnneks ei ole kohtunud. Muidugi on ka meeldivaid juhte, hommikuti on nad enamasti kõik lahked ja sõbralikud, aga õhtuks on Haabersti ristmik oma töö teinud...
 Ühesõnaga, koon bussis mõnuga ja vaatan kaastundliku pilguga neid, kes seda ei tee, istuvad nagu mehed, käed kubemes  ja passivad tühja. Kahjuks läheneb suure kiirusega pime aeg ja lõbu ning hõlptulu teenimine lõpeb.

Siin ta nüüd on- suurelt jaolt bussides kootud "Õnnekiri" , Siiri Reimanni kolmnurkrättide  raamatust

Teadmiseks kõigile järgmistele selle koekirja kudujatele, et raamatusse on lipsanud trükiviga ridade numeratsioonis. Mina, kes ma reeglina usun kõike, mida raamatud ja ajakirjad kirjutavad, kunagi ei loenda oma ridu ega silmuseid, vaid järgin numbreid. Aga usaldama peab ka sisetunnet ja see ütles mulle salli lõpu lähenedes, et miski on mäda- nii pikk ei pea üks sall mitte olema. Ning toimetades juurdlust, saingi ma trükiveale jälile. Tagantjärele on huvitav, et kui ma oleks numbrite järgi pitsi välja arvutanud ja kudunud, kui suur oleks olnud viharavi arve, selgudes, et mitte miski ei klapi.