Tikkimispäev.

Soetasin uue riideeseme, musta, nagu viimasel ajal tavaks. Aga musta peale saab ju tikkida! Tuleb ometi suvel õpitut kinnistada. Töö käigus muidugi selgus, et ei mäletagi enam, kuidas käis tähtis sidepiste. Siis meenus Muhu tikandiõpetaja lause, et teha võib nii nagu ise tahad ja seda ma siis ka tegin. Esimene vana Nõukaaegne lõikeleht, mille kapist võtsin, oli kohe täis lilltikandi pilte, kaasas kurvad õpetussõnad- kahjuks pole kaupluses kõiki värve tikkimislõngu saada:) Oh aegu ammuseid.....
Nii et kallis kudumispäev muutus kalliks tikkimispäevaks ja riideese sai värvilisema näo ja minu uue Ameerika lapse heakskiidu ja imetluse. Ka vana Eesti laps vaatas üsna lahke pilguga:)

Moni lillebuketi sall

Augusti viimaseks päevaks sai valmis Monilt saadud mustriga Lillebuketi sall. Oi kui visalt läks algul kudumine, sest iga rea järel oli vaja tükk aega imetleda! Kootud 2/28 lõngast nr. 3 varrastega.

Mõtisklus.

Hommikul koolitusele sõites jäid mulle silma mõningad kodusolevad spordivahendid. Asusin meenutama sellesuviseid sportlikke tegevusi. Võimlemine fitpalli ja hantlitega- 0 minutit, kepikõnd- 2 korda, jalgrattasõit- 1,5 korda (üks oli nii aeglane sõit, et see läheb kirja poole eest), võrkpall- 3 korda, uus treeningvahend bodytwister- 2,5 minutit. Sammulugeja seisab nukralt riiulil, mis neid samme tugitooli, arvuti ja köögi vahel ikka lugeda, üle 15-ne vaevalt tuleb... Ühesõnaga- no sports, nagu ütles Winston Churtchill. Selle tagajärjel tekkis Luuletus, mille siinkohal ka avaldan, sest milleks sahtlisse kirjutada, kui saab loomingut maailmaga jagada!:)

Ma olen Truudusetu Naine,
ei armasta ma enam palli.
Must üle käib kui tõusulaine
ja üha uuesti ma armun
vastkootavasse salli.

Aga septembrist algab uus, sportlikum elu. Ausõna!

Paljukannatanud ja väärkoheldud Silvia

Juba alguses läks Tal pahasti- jäi kudumisjärjekorras teiseks. Aga selles saab Ta süüdistada ainult Hollandi jalgpallikoondist, kes neil käskis Hispaaniale kaotada, nii et ma pidin Sophia esimeseks võtma.
Siis solgutati Teda vaesekest mööda maad ringi- Tallinn, Rapla, Muhu.
Selle järgnes kõige inetum lugu - Ta pandi pooleliolevana ootejärjekorda, et anda eesõigus peenemast lõngast iludusele.
Et kuidagi leevendada Tema kannatusi, sai Ta endale vähemalt laia, 12 silmuselise pitsi ja fotosessiooni koos kassiga.

Sallipäev.

Valge Daami ehe auhinnaks. Ilus!

Võidu toonud lapike

Kui ma 4 või 5 aastat tagasi käisin sallipäeval Siiri võidukale osalemisele kudumisvõistlusel kaasa elamas, siis otsustasin kunagi ise ka proovida. Aga kindlasti mitte enne, kui olen vähemalt kümme salli valmis kudunud. Selleks hetkeks olin vist vaevalt kahega hakkama saanud. Salle on nüüdseks kogunenud rohkem kui kümme, aga kaks eelmist aastat olin sallipäeval Haapsalust eemal, nii et võimalus osaleda avanes alles nüüd.
Poleks iial uskunud, et see hetk nii hirmus on! Osavõtjaid palju ja tundus, et kõik on kogenud kudujad. Esimesed 20 minutit käed värisesid, pulss oli 200, arvasin, et ei saa ripsiridasidki õigesti kootud. Siis hakkas nagu paremaks minema, lauanaabrite Reesi ja Muhvi rahulik nokitsemine võttis paanikahoo maha:) Ei olnud ju kindel, kui palju aega kulub, seetõttu jätsin igaks juhuks vaatamata sallitantsu, tegelikult oleks võinud isegi mitu korda vaadata, aega jätkus piisavalt.
Ei saa salata, eks lõpuks oli hea meel küll, kui võisin nii publikupreemia kui ka esikoha. Eriliseks tunnustuseks loen seda, et ka Suur Sallimeister proua Elgas pidas minu tööd esikoha vääriliseks.
Aga vahet pole- võit või mitte, kududa salle on lihtsalt fun!

Nuppudega pitsiga vesiroosisall

Kuna jalgpallisall lahkus minust ootamatult ja väga kiiresti, siis tekkis olukord, et sallipäevaks mul ei olekski olnud udupeenest lõngast salli. Igaks juhuks ei lasknud ma sellisel olukorral tekkida. Viskasin kootava paksemast lõngast Silvia nurka ja alustasin vesiroosiga. Ära sa ütle- 8 päevaga valmis! Ilmselt uus isiklik rekord.
Ega ma muidugi ei tea, kas teda üldse sallipäeval vaja lähebki, aga küll keegi tema ka varsti kodustab...

Muhu suvepäevade resultaat

Muhuainelised pesulõksud. Vähemalt on nad saare peal valmistatud:)





























Elu esimene Muhu tikand! Pole midagi teha- kõik, mis on värviline ongi tore. Kindlasti olin eelmises elus harakas. Ühe tikandiga tahaks veel hakkama saada, aga selleks pean võtma Näpsalt järeleaitamistunde ja täiendkoolitust...