Punane Pitskleit- esimene, aga kindlasti mitte viimane.

Ma ei tea, kas teil on kunagi tulnud peale tunne, et te ei saa enam elada ilma kootud pitsilise kleidita? Minul tuli. Ja ilmselt siiski mitte ainult minul, sest sobivat materjali kudumiseks kleidile vajaminevates kogustes ei olnud.
Külastades Humanat ,olin juba varakevadel leidnud ideaalselt sobiva aluskleidi, üheainsa euroraha eest. Ja seal ta siis nüüd ootas kurvalt kapis kudumaterjali saabumist. Meil siin asub lõngapood ja hambaarst ühes majas, mõlemasse on mul üsna tihti asja. Ühel ilusal hambaarstihommikul jõudsin kohale liiga vara, tegin aega parajaks lõngade keskel ja just toodi poodi uut Midara kaupa, sealhulgas ka linast. Haarasin punase 10-paki, rõõm paisus südames ja hambaarstigi vaatasin lahkema pilguga!
 Ja siis ma lappasin raamatuid ja joonistasin ja arvutasin. Ümber minu olid paberilehed korrutamis- ja jagamistehetega, mitut sorti võrdeid, mustri vähendused ja suurendused, lõiked jms.
Ja siis ma kudusin, mõnuga. Endiselt ei meeldi mulle ringselt kudumine, aga mis teha. Eriti ei meeldi mulle nuppude eelsed silmused ringselt kududes, nad lihtsalt venivad koledaks. Järgmisel kleidil koon nupulise alumise osa edasi-tagasi, tuleb ilusam. Kleidi ülaosa tegingi edasi-tagasi,  varrukad on kootud eraldi ja külge õmmeldud, kaelusekant külge kootud. Kleidike kaalus 210 grammi! Lõnga kulus 4 ja natuke 50 grammist tokki. Järelejäänud 5 vahetasin poes naturaalse värvi vastu ja uus katse läheb kohe jälle varrastele.
 Meeldis nii arvutada kui kududa ja kleit ise tuli ka kohe teisel katsel välja, natuke ainult harutasin kehaosa lühemaks. Kuu ajaga sai valmis, kusjuures selle kuu sisse mahtus veel tublisti muidki asjakesi. Suure panuse andis muidugi jalka MM, sest muidu ma ju tavaliselt kella kaheni öösel ei koo. Rohkem suurvõistlusi ja toodangu hulk kasvaks kordades!
 Kõige piinarikkam osa oli fotosessioon Pitsikeskuses. Tänan Merlet, kes nägi vaeva ja minu vingumise välja kannatas.